Võtted Moskvas

21. novembrilavati Moskvas Tretjakovi galeriis Eesti kunsti ülevaatenäitus “Piiridepoeetika. Eesti kunst 1918–2018”.

Näitusele tuli ka valmiva filmi tegelasi: Tenno Sooster, Viktoria Motšalova jt. Tervituskõnega esines Eesti suursaadik Venemaal Margus Laidre.

Näitusel on neli Ülo Soosteri autoportreed ja kolm tema maali Tretjakovi galeriist.

Prouad fotodel on kaks peamist Soosteri asjatundjat. Üks on Eestist, Eha Komissarov, teine Venemaalt, Anna Romanova (fotol koos).

Ülo portreede taustal annab intervjuud Tretjakovi galerii direktor Zelfira Tregulova.

Filmisime endise kindlustusühistu majas, kus asusid kõrvuti Kabakovi ja Soosteri ateljeed.

Imekombel pääsesime pööningule, kus kunagi oli Soosteri ateljee. Ruugeks värvitud uks on sissepääs. Intervjuu Tennoga valgel taustal: see on läbipääs Kabakovi ateljeesse.

Viktoria Motšalova on filoloog, Ilja Kabakovi endine abikaasa, Anton Nossiku ema (taustal on näha Nossiku must-valget portreed). Filmisime Viktoria kodus, mis on tegelikult ateljee, mille Kabakov endale ehitas. Kuid ta ei töötanud seal, sest emigreerus 1988. aastal USA-sse. Maja ise valmis 1989.

Brussilovski:
“Vakatasin, kui Sooster pajatama hakkas. “Kord nägin unes, et pean joonistama nelikümmend tuhat kadakat. Näe, lähengi joonistama. Siuke värk!” Tema keel oli väga rikas ja kujundlik, eesti aktsent kaunistas seda ja andis tema jutule kuidagi tähendusliku varjundi. Vangilaagris tal “vedas”, ta oli seal koos teadlaste, filosoofide, vaimulikega... Paljud olid saanud hariduse tuntud Euroopa ülikoolides – Pariisis, Göttingenis. See “elukool” andis Soosterile hämmastava silmaringi, mida ei rusunud ametlike vaadete silmaklapid. Asi polnudki niivõrd teadmiste koguses, vaid kvaliteedis.”

“Me olime arust ära, kui teda kuulasime. Me jumaldasime teda. Tema mõju, tema isiksuse veetlus oli sedavõrd võimas, et nii mõnigi kord püüti tema äraolekul matkida tema kummalist miimikat: üks kulm kortsus, teine kõrgel prillide kohal, kõvasti kinni surutud suu huulteta muiges. Isegi tema aktsenti püüti järele teha.”

Tenno käis Mõtištšis, külas oma nõol Ilja Serhil (neil on ühised vanavanemad Lidia poolt). Ülo käis sageli seal ja kinkis sugulastele maale. Serhil on kõige suurem Soosteri tööde kogu Moskvas, see on tema kodus. Enne Iisraeli lahkumist andsid Tenno ja Lidia sellele perele ära kõik, mida ei õnnestunud kaasa võtta.

Tenno ja Ilja Serh, lavastaja. Tenno näitab Lidia Soosteri õmmeldud nukke. Äia, Tenno vanaisa portree. Maalid: Andrei Solovei, Üloga koos vangilaagris istunud mehe portree. Diplom

Ülo jälgedes. Tuntud Krassini tänav, kus toimusid kuulsad teisipäevad. Pääs keldrikorrusele, kus Soosterid elasid, on kinni müüritud. Kõik on ümber ehitatud. Tenno Krassini tänava majahoovi sissepääsu juures.

Tenno Lavotškini tänaval, kus asus Ülo viimane korter. Siin käis ta kolmapäeviti ja laupäeviti pere juures. Ta tuli iga kord metroopeatusest koju joostes, umbes poolteist kilomeetrit, raske portfell käes, ja kinnitas, et teeb sporti. Sellesse korterisse ehitas Ülo ise raamatu- ja nõuderiiulid. Siit lahkusid Tenno ja Lidia Iisraeli.

© RevalFilm 2022 - Pae 21, Tallinn, 11314  "Revalfilm OÜ" 
linkedin facebook pinterest youtube rss twitter instagram facebook-blank rss-blank linkedin-blank pinterest youtube twitter instagram