Film Lev Sivukhini 90. sünnipäevaks

Lev Konstantinovitš Sivukhin – nimi, mis on lahutamatult seotud vene koormuusika ajalooga. Tema elutee oli kunstniku tee, kes andis end täielikult oma tööle, pedagoogi tee haruldase inspiratsiooni andega ja tõelise maestro tee, kes suutis süüdata südamed. Ta tõi inimestele mitte lihtsalt muusikat, vaid vaimset valgust, mis ülendab ja puhastab.

Oma loomingulise teekonna kõige varasematest aastatest alates näitas Lev Konstantinovitš end silmapaistva dirigendina, keda kaunistavas kõige peenema muusikalise tundlikkusega ja piiramatuga pühendumusega koorkunstile. Tema proovid muutusid võlupaigaks, kus iga hääl leidis oma koha ja partituur ärkas ellu, hingates läbi koori. Ta oskas kuulda koori hinges – ja pani selle laulma.

Kuid ajalukku läks ta mitte ainult dirigendina. Sivukhin-helilooja lõi paljusid teoseid, milles rahvalikud intonatsioonid, rikkad harmooniad ja siiras emotsioon sulasid ühtseks kunstiliseks hoojäksuks. Tema kompositsioonid on rohkem kui lihtsalt muusika – need on ilmutused, täis armastust kodumaa, sõna ja inimhinge vastu. Ta kirjutas nii, nagu elas – ausalt, sügavalt ja täie südamega.

Aastakümneid õpetas Lev Konstantinovitš Nižni Novgorodi (endise Gorki) riiklikus konservatooriumis, kasvatades dirigentide, pedagoogide ja muusikute põlvkondi. Ta jagas heldelt teadmisi ja kogemusi, avades oma õpilastele mitte ainult meisterlikkuse saladusi, vaid ka kutse ilu ja selle üllast missiooni. Paljudele sai temast vaimne juhendaja, tõelise inimikkuse ja muusikalise aususe eeskuju.

Sivukhin jättis endast maha mitte lihtsalt elulugu – ta jättis traditsiooni, elava kooli, kultuurikoodi, mida hoolikalt antakse edasi põlvkonnast põlvkonda. Tema hääl on ajastu hääl ja samas igavese hääl – muusika, mis toob head ja valgust.

Täna, teda meenutades, kummardame pead tänulikkuses ja imetluses, sest sellise mõõtmega inimene on nii haruldus kui ka kingitus.

Film "Sivukhin" jutustab loo ühest 20. sajandi silmapaistvamast vene koorijuhist – Lev Konstantinovitš Sivukhinst, kelle nimi on saanud vene koorkultuuri lahutamatuks osaks. Tema elu oli teekond vaesusest ja raskustest tunnustuseni ja ülemaailmsele austusele. Juba noorelt näitas Sivukhin oma muusikalist annet ja püüdis täiuslikkusele igas teoses; iga tema töö oli kuulajatele ilmutuseks.

Lugu algab Levi varastest aastatest muusikakapellas, kus ta sai aru muusika jõust kui hingesuhtluse vahendist. Juhendajate käe all ja rahvameloodiates inspiratsiooni leides hakkas ta looma teoseid, mis olid täis sügavat emotsiooni ja austust oma kultuuri vastu. Sivukhinst sai otsitud helilooja ja dirigent, tema kooripalu esitati parimtes kontserdisaalides ja tema proovid muutusid tõelisteks muusikaliste meistrikursusteks.

Film keskendub ka Lev Konstantinovitši pedagoogilisele karjäärile, kus ta pühendas end uute muusikute põlvkondade harimisele. Ta ei olnud lihtsalt õpetaja, vaid paljudele vaimne juhendaja, tehes märkimisväärse panuse koorkunsti arengusse Venemaal. Tema õpilastest said tuntud dirigendid ja heliloojad, kes jätkasid tema tööd ja andsid edasi tema kultuuripärandit.

Film puudutab ka Sivukhini isiklikku elu – tema armastust kodumaa, oma muusika ja oma hariduslik missiooni vastu. Hoolimata raskustest, millega ta kokku puutus, jäi ta truuks oma kutsele, mitte ainult muusikuna, vaid ka inimesena, kes muutis elusid muusika kaudu.

Filmi lõpuosa rõhutab Lev Konstantinovitši pärandit, kes jättis endast maha mitte ainult teoseid, vaid ka terve kooli, elava traditsiooni, mis jätkab inspireerimist tänaseni.