Ülo Sooster
Nõukogude ja Eesti maalikunstnik, graafik, üks suurimaid mitteametliku kunsti esindajaid.
Ülo Sooster (1924–1970). Üks kuulsamaid teise vene avangardi esindajaid, osales Maneežis toimunud näitusel, korraldas tuntud "Teisipäevi" Krasini tänaval, kus kohtus alternatiivne "underground" Moskva. Ametlikult – graafik, ulmekirjanduse illustraator; "mitteametlikult" – eksperimentaalse maali meister, esimene vene surealist, kelle isiklik metafüüsika peegeldus omapärases stiilis.
Ta sündis 1924. aastal Eestis Pendi talus. Ta oli juba lapsest peale pühendunud joonistamisele. Teise maailmasõja ajal mobiliseeriti ta saksa armeesse sanitari, deserteerus ja naasis talusse. Tal õnnestus see fakt oma biograafiast varjata ning seetõttu vältida vahistamist.
Kuid pärast Tartu Kunstiinstituudi lõpetamist maksis Sooster karmilt kätte tema soov tutvuda maailma avangardiga. 1949. aastal saadeti kunstnik koos mitmete vilistlastega laagrisse 58. paragrahvi "nõukogudevastase" artikli alusel. Tundub, et üliõpilased teatasid oma soovist minna välismaale praktikale, mille eest nad süüdistati nõukogudevastases propagandas ja põgenemise kavandamises. Karistuseks sai kümme aastat vangistust, millest Sooster istus seitse ja vabanes 1956. aastal. Karagandas õppis kunstnik vene keelt. Laagritevahelisel näitusel "Meie saavutused" kohtas ta oma tulevast naist, kaunist juudi naist - Lidia Serhi, kes oli represseeritud "Ameerika Ühendriikide heaks spioneerimise" eest. Pärast nende pulmi ja võimaluse leida tööd oma kodumaal Eestis, kolis endine "nõukogudevastane" koos oma naisega Moskvasse, kus nende kelderkorterist sai avangardikunstnike keskne kogunemiskoht. Soosteri sõprade hulgas olid Juri Nolev-Sobolev, Ilja Kabakov (kellega nad jagasid töökoda), Viktor Pivovarov, Ernst Neizvestnõi, Jevgeni Baštšurin, Mihhail Grobman ja paljud teised.
Sooster suri 1970. aastal oma töökojas. Talle oli antud vaid 46 eluaastat. Tema naine Lidia ja poeg Tenno, kes samuti kunstnikuks sai, emigreerusid Iisraeli 90-ndate alguses.
AVC Heategevusfond planeerib toota dokumentaalfilmi Ülo Soosterist. Film viiakse võtteplatsile neljas riigis: Venemaal, Eestis, Kasahstanis ja Iisraelis. See sisaldab teekonda nende kohtade kaudu kunstniku poja Tenno poolt. Dokumentaalfilm on eesti ja vene keeles, kestusega umbes 120 minutit, stsenaariumi autor ja režissöör on Lilia Vjugina.
Film esitab rännaku ajas ja ruumis, mille viib läbi kunstniku poeg Tenno: Eesti, Kasahstan, Moskva ja Iisrael.
Film viiakse Eestis võtteplatsile (Pendi talu, Emmaste küla), kus intervjueeritakse 90-aastast kursusekaaslast Heldurf Viireset, Soosteri nõbu Liis Aaloed, poolõde Eha Vahtrast, KUMU ja Tartu Kunstimuuseumi kunstiajaloolasi ning kunstnikke Leonard Lapin, Mare Vint, Haynes Valk. Moskvas viiakse läbi intervjuud kunstnike Boris Žutovski ja Anatoli Brusilovskiga, filmitakse Soosteri endises töökojas ja korteris, ning taotletakse Soosteri isiklikku toimikut FSB arhiivist. Kasahstanis püütakse leida jälgi laagrist, kus Sooster viis aastat vangistuses oli. Iisraelis intervjueeritakse kunstnikku Mihhail Grobmanit ja tema naist Irinat, ning filmitakse koos Soosteri sugulastega. Dokumentaalfilm kasutab arhiivikaadreid, sealhulgas intervjuud Jevgeni Baštšuriniga ja fotosid perealbumist.
Isa haudal