Viimane riik, kuhu me Ülo Soosteri jälgedes läksime, oli Kasahstan.
Käisime Gulagi ohvrite memoriaalmuuseumis, mis asub Dolinka alevis, endise Karlagi peavalitsuse hoones, ning saime sealselt töötajalt teada, et kusagil on olemas kinnipeetava Ü. Soosteri toimik. Umbes nädal kulus selleks, et toimiku täpne asukoht kindlaks teha. Veel nädal aega hiljem sai meile selgeks, et toimikul on märge „salajane“ ning vaevalt et meil seda näha õnnestub.
Dolinka alevis, kus Ülo Sooster oma tulevase naisega kohtus, on säilinud barakid. Praegu elavad neis tavalised inimesed. Pooled elanikud on vangide järeltulijad, pooled neid valvanud valvurite järeltulijad.
Võtted said tehtud ja pääsesime Karagandast minema viimasel hetkel, viimase lennukiga. Kõikjal möllas lumetorm, lennujaama viiv maantee oli kinni. Meid peatas politsei ja lasi edasi sõita alles siis, kui olime lennukipileteid näidanud. Kui oleksime tulnud paar päeva hiljem, poleks meil midagi õnnestunud filmida ja oleksime jäänud nädalaks lumevangi. Raske kujutledagi, kuidas vangilaagri asunikud sellises kliimas ellu jäid…
P.S Täname kõiki, kes aitasid, eriti Berik Ahmetdžanovit, Nurlan Dulatbekovit, Svetlana Bainovat ja Kasahstani statistikaameti töötajaid.
