Sõjajärgse Tartu üks andekamaid kunstnikke ja Moskva põrandaaluse kunsti legend
Ülo Sooster (1924–1970) oli Vene avangardi teise laine tuntumaid esindajaid, ta osales Moskva Maneeži kuulsal avangardistide näitusel 1962. aastal, korraldas Krassini tänaval kuulsaid „teisipäevi“, kuhu kogunes Moskva põrandaalune seltskond. Ametlikult oli ta graafik, teadusliku ulme illustraator, mitteametlikult eksperimentaalmaali meister, esimene nõukogude sürrealist, kelle isiklik metafüüsika peegeldus tema omapärases stiilis.
Sooster sündis 1924. aastal Hiiumaal Ühtri külas Pendi talus. Ta joonistas juba lapsena. Teise maailmasõja päevil mobiliseeriti Sooster Saksa sõjaväkke sanitariks, ta deserteerus ja naasis tallu. Tal õnnestus seda sündmust varjata, mistõttu pääses ka vahistamisest.
Pärast Tartu Riikliku Kunstiinstituudi lõpetamist tuli Soosteril maailma avangardiga tutvumise püüete eest maksta kallist hinda. 1949. aastal saadeti Sooster koos mitme teise tudengiga nõukogudevastase tegevuse paragrahvi alusel Karaganda vangilaagrisse. Üliõpilased olevat justkui avaldanud soovi minna välismaale stažeerima ning said selle eest nõukogudevastase propaganda ja põgenemise planeerimise süüdistuse. Karistuseks määrati kümme aastat vangilaagrit, millest Sooster kandis ära seitse, vabanedes 1956. aastal. Karagandas õppis Sooster ära vene keele. Laagritevahelisel näitusel „Meie saavutused“ tutvus ta tulevase naise, juudist kaunitari Lidia Serhiga, kes oli represseeritud „USA kasuks spioneerimise“ eest. Pärast pulmi ei leidnud endine „nõukogudevastane“ kodumaal tööd ja kolis koos abikaasaga Moskvasse, kus nende keldrikorterist sai avangardikunstnike tõmbekeskus. Soosteri sõprade seas olid Juri Nolev-Sobolev, Ilja Kabakov (kellega ta ateljeed jagas), Viktor Pivovarov, Ernst Neizvestnõi, Jevgeni Batšurin, Mihhail Grobman ja paljud teised.Sooster suri 1970. aastal oma ateljees. Ta oli vaid 46-aastane. Abikaasa Lidia ja poeg Tenno, kellest sai samuti kunstnik, emigreerusid 1990ndate alguses Iisraeli.
AVC Charity Foundation ja Reval Film Studios on töös kunstniku elu ja loomingut käsitlev dokumentaalfilm. Filmi vändatakse neljas riigis: Venemaal, kus kunstnik töötas, Eestis, kus ta sündis ja kuhu on maetud tema põrm, Kasahstanis, kus ta oli vangilaagris, ja Iisraelis, kus elab praegu tema pere.
Film on omamoodi rännak ajas ja ruumis, mille teeb läbi kunstniku poeg Tenno: Eesti-Kasahstan-Moskva-Iisrael…
Filmi põhikeeled on eesti ja vene, pikkus 120 minutit.
Filmi stsenarist ja režissöör on Lilia Vjugina. Ta on käsitlenud Soosterit mitmes varasemas filmis. Käes on aeg luua sellest hämmastavast kunstnikust täispikk teos.
Filmi valmimiseks on kavandatud üks aasta alates kogu vajaliku rahastuse leidmisest.
Eestis on kavas filmi võtetele kaasata kunstniku kursusekaaslane ja 1960. aasta „nõukogudevastase“ kunstirühmituse liige, 90-aastane Heldur Viires, Soosteri onutütar Liis Aaloe ja kasuõde Eha Vahtras, Tartu Kunstimuuseumi kunstiteadlased Eha Komissarov ja Tiiu Talvistu. Plaanis on salvestada intervjuu Ülo Soosteriga kokku puutunud kunstnikega – Leonhard Lapini, Mare Vindi ja Heinz Valguga.
Hiiumaal Ühtri külas filmitakse kunstniku sünnitalu, mille õueasemele paigaldati kunstniku 70. sünniaastapäevaks mälestusmärk. Võtted toimuvad ka Emmastes, kus elas Ülo Soosteri isa Johannes ja mida kunstnik sageli külastas.Moskvas on kavas filmida intervjuusid kunstnike Boriss Žutovski ja Anatoli Brusilovskiga, filoloogi Viktoria Motšalovaga ning režissöör Andei Hržanovskiga. FSB arhiivi tehakse päring Soosteri isikliku toimiku saamiseks. Filmitakse kunstniku endist ateljeed, tema korterit ja muid paiku Moskvas, millega kunstnik oli seotud.
Kasahstanis püüame leida vangilaagri asukoha.
Iisraelis on kavas intervjuu kunstniku Mihhail Grobmani ja tema abikaasa, kirjastaja Irina Grobmaniga ning võtted Soosteri lähimate sugulaste osalusel.
Filmis kasutatakse kunstnik Jevgeni Batšuriniga tehtud intervjuu arhiivisalvestist ning salvestisi Lidia Soosterist, samuti fotosid erakogust.